Jääkraklee glasuur on keeruline, seda on vaja anumale peale kanda ikka paksult, st lausa väga paksult selleks, et glasuur oma ilus saaks särada. Kui see on juba üsna mitme millimeetri paksune siis glasuuri põletuse käigus tema raskus hakkab seda massi ikka alla poole vedama ning tekitab sellised voolamise ja tilkumise efekti. Seekord tuli seda paksust ilmselt pisut rohkem ja tulemuseks sai one-of-a-kind glasuuri tilgad mida enne ei ole oma tööde juures näinud. Enamasti saan vaid pisut seda voolamise efekti, aga seekord need tilgad puudutasid õrnalt ahju plaati. Sellel anumal oleks nagu kolm jalga all.

Üks tagurpidi pilt näitab ära kogu glasuuri serva põhja alt koos kolme jalaga. Sellelt põhjalt näeb ka ära minu tüüpilise viimistluse laiemalt glasuurimata alaga mis loob kontrasti ning samas toob ka esile puhta savi, mida on soe käes hoida ja mis on siidiselt sile. Põhja keskel on minu väike tagasihoidlik märk – K täht. See on alati kõige viimane toiming, siis kui anum on valmis ja viimistletud. Selle märgi panemine on nagu allkiri millega ütlen, et see on nüüd tehtud.