Aga mul on savi!
Elan Tallinnas, kus ma loon käsitöökeraamikat oma väikeses kodustuudios.
Minu teekond keraamika juurde.
Kuidas õnn välja näeb: Mina esimest korda potikedra taga 2018. aastal
Minu teekond keraamika juurde.
Tere, tore on Sind siin kohata!
Minu nimi on Kristjan Klementi.
Elan Tallinnas, kus ma loon käsitöökeraamikat oma väikeses kodustuudios.
Minu teekond keraamika juurde sai alguse 2018. aasta suvel. Puhkuse ajal oli plaanis osaleda mõnes keraamika töötoas või kursusel. Juhtus aga nii, et kursusel osalemise asemel rentisin endale potikedra ning ostsin kolmkümmend kilo savi. Seadsin potikedra üles oma aeda ja proovisin treida mõne anuma. …Millest loomulikult ei tulnud esialgu mitte midagi välja. Aga harjutamine ja õppimine viis edasi ning suve lõpuks oli tehtud juba parajalt palju kausse, vaase ja kruuse, nii et lähedased said sel aastal isevalmistatud jõulukingid. Peale kuuenädalast õppimist ja valmistamist pidin potikedra tagasi viima, kuid need loetud nädalad võtsid mu käe ja mu südame.
Järgmise aasta suvel plaanisin algselt teha sedasama, kuid seekord otsustasin potikedra rentimise asemel see omale päriseks osta. Sama aasta lõpus seadsin üles ka oma keraamikapõletuse, mis võimaldas oma nõusid ise põletada. Sellest alates olen teinud loendamatu arvu erinevaid anumaid.
Kui saabus pandeemia, oli meil kõigil vaja kohaneda uute oludega ning ühtlasi leida kodused võimalused kaugtöö tegemiseks. Pandeemia alguses tegin oma garaaži tühjaks, soojustasin põranda, vahetasin aknad, kraamisin-värvisin ning voilà – garaaži ühte nurka sai minu kodukontor ning teise nurka kodustuudio potikedra ja põletusahjuga.
Mul ei ole kunstikooli diplomit ega keraamiku kutsetunnistust. Kõik, mida olen omandanud ja õppinud, on tulnud läbi katsetamise ja järjepideva tegemise, saades igast esemest järgmise õppetunni selle täiustamiseks ja paremaks muutmiseks.
Vaatasin oma elus üle selle, mis minu jaoks on oluline ning mida tahan edasi teha. Minu südamele ja olemisele istub millegi oma kätega tegemine. Ma armastan seda, mida ma teen ja teen seda südame ja kirega. Ja pealegi – mul on savi ! Nõude tegemine – sellesse olen pannud oma südame ning sinna panen oma energia ja ühtlasi ammutan energiat.
See on lühidalt minu teekond meistrini, kes valmistab keraamikat oma tillukeses kodustuudios. Vahest ainult igatsen suurema stuudio järele. Vahest ainult igatsen suurema stuudio järele.
Käsitöö väärtus
Enne tööstusrevolutsiooni olid inimkäed need, mis valmistasid meile kõik eluks vajaliku. Kui tehased suudavad küll teha väga palju ja odavaid asju siis ainult meistri käed on need mis suudavad oma töösse lisada armastust, hoolimist, tähelepanu ja oskuslikkust.
Lihtsad ja funktsionaalsed esemed, täiustatud tagasihoidlike detailidega.
Oma tööde juures keskendun pigem lihtsale disainile ja funktsionaalsusele, millel oleks ka praktiline väärtus.
Mulle meeldib kombineerida omavahel glasuuritud ja glasuurimata pindasid, loomaks kontrasti ning samas toomaks välja ka selle iidse materjali ilu, mis tekkis maakeral ammu enne seda, kui inimene siin kõndima hakkas. Aegajalt lisan mõne tagasihoidliku detaili glasuurimata aladele ning vahel meeldib ka jätta kogu anum väljast glasuurimata, toomaks esile puhta savi siidisuse ja soojuse.
Mulle on olemuslikult oluline viimistleda igat detaili,
Pöörates suurimat tähelepanu sellele, kuidas kaas anumal istub, kuidas teekannu tila teed valab, milline on anuma jalg, kuidas anum tundub siidiselt soe ja sile käes hoida, või mis tunne on, kui huuled puudutavad tassi serva ning loomulikult, et iga anuma põhi oleks täiuslikult sile ega kriibiks kuidagi kombel ühegi laua pinda.
Tuues teie ellu vaikset ja kauakestvat rõõmu
Me ümbritseme ennast enamasti asjadega, mis toetavad meie olemust ja väärtuseid. Asjad aitavad meil luua enda ümber õiget meeleolu ja atmosfääri.
Aja jooksul tekib nende asjadega side, mida igapäevaelus kasutame. Hommikuti sirutame käe oma lemmiktassi või -kausi järele, pühapäeval pere või sõpradega lõunatades katame laua ikka samade lemmiknõudega. Need aitavad meil muuta hetke eriliseks ning ka turvaliseks. Need esemed ei räägi meile lugusid kunstnikest, kes need valmistas – need räägivad meile lugusid meie endi mälestustest ja ilusatest hetkedest – ning need aitavad meil neid lugusid ja mälestusi säilitada ning järgmisele põlvkonnale edasi anda.
Minu esimene keraamiline tops
Aastal 2009 tähistasime oma tütre sünnipäeva ühes Tallinna keraamikakojas. Me kõik tegime seal oma käed saviseks ning meisterdasime midagi oma parima ettekujutusvõime ja osavuse piirides.
Oma elu kõige esimese topsi tegin seal töötoas ning see on jätkuvalt mu stuudio riiulil auväärse koha peal. Ma arvan, et sealt saingi endale savinakkuse!
VIIMASED AJAVEEBI POSTITUSED
Pannkoogitirin
Napilt enne jõule sain sellise toreda ettepaneku, et kas ma teeksin veel Jõuludeks ühe pannkoogitirina. Aga loomulikult, väga tore mõte! Eee, a mis see on?
Monotrükk savil
Musta savisse pressitud hõlmikpuu lehed ja ka üks haava leht. Värvitud valge angoobiga ja põletatud 1240 kraadini.
Loo kunsti, mitte probleeme!
Hõlmikpuu lehed langesid juba mõnda aega tagasi. Korjasin osad värsked lehed puu alt ja panin need tallele varju alla, kaitstuna vihma eest. Mine tea millal neid vaja võib minna ja täna läkski tarvis!
