Glasuuri pintsliga katmiseks olen õppinud ühe triki – kasutades keerlevat potiketra, piisavalt suurt angoobipipetti, millega annan pintslile ette glasuuri ning lehvikpintslit, et katta glasuur ühtlaselt pinnale.
Mitte kõik ei ole meile näha palja silmaga. Hoopis omalaadne perspektiiv avaneb vaadates lähedalt asju, mida me saame käes hoida.
See jääkraklee nõu ei tulnud ahjust välja ühes tükis. Ausalt, ma olen selle üle isegi rõõmus, sest see avab mulle uue võimaluse.
Need kaks pildi keskel olevat tööriista – neid kannan endaga alati igal pool kaasas, need teevad ära ka peamise töö, kui kõik muud vahest vaid abistavad erinevate ülesannete juures – minu kaks kätt.
Osad ütlevad, et keraamikud on kõige õnnetumad meistrid sest neil ei tule väga sagedasti asjad nii välja nagu nad ootasid ja tahtsid. Esimest korda proovisin semi portselani ning tahtsin saada õrna leherohelise läbipaitva tooni aga selle tooni sain vaid väikese täpina kaane nupu sisse.
Aegajalt on siis ka toosi asemel harjutuseks tulnud mõni vaas hoopis ja teinekord olen neid vaase ka tahtlikult teinud.